Käisin Aixõõ urtsikus ja siis tuli nälja ning lendasin Rimmi poodlema. Tee peal tegin mõned snapshotid ettejuhtuvast, mis ekstaasi käigus tundus selline, mille pildile mitte võtmine tunduks raisatud eluna.
Viimasel ajal juhtub olema nii, et mingi sügavmustvalge pildi love on peal ning teen taolisi pilte just selleks, et need arvutis sügavmustvalgeks teha. Juba pildistades näen vaimusilmas pilti mustvalgena.
Kui ma selle pildi desaturate'isin, tekkis mus hirmutunne selle koleda masstoodang tehisplaat logomaja sügavuste suhtes. Need rõdud ja need inimesed, kes seal elavad... äkki nad on zombination, kel puudub brain ja kes töötavad hiinanationi moodi tehastes, toodavad massi. Tehaselapsed, tehasehirm, tehasepõlvkond.
Ja siis mul tekkis mõte, teemaraames "Kui Aalo oleks arhitektuur"... õigemini "Kui Aalol lubatakse olla arhitektuur"
Siis ta käkerdaks midagi sihukest ja ta saab elupikkuse, ei, hoopis mitme afterlife-pikkuse, arhitektuurikeelu.
Ma loodan, et sa tead, et klikkides pildile, see SUURENEB! duh!
Elektro teravustega, pimeduse pärusmaa. Muss, nuss ja muu visuaalne ilu, mida näeb outerjööris ainult late night.
The Truth is boring!
No comments:
Post a Comment